Elan teisel korrusel, pika, tuhande uksega koridori lõpus, mis tähendab vähem naabreid ja kisa. Ülemise korteri prantslaste eluga oleme ikkagi päris häsi kursis, kuna kuulda on kõike väga hästi, eriti kui kell on juba saamas kaks, ärkama peab kell kuus hommikul ja neil ei ole veel magama minekut plaanis... Kõrval toas elab leedu tüdruk Milda, kes õpib selliseks inseneriks, kes projekteerib ventilatsiooni, kütet jms majadele, mida mina välja mõtlema hakkan. Ta on tore tüdruk, saame temaga hästi läbi. Kõige parem on see, et tema ikka üldjuhul viitsib pidudele/jalutama/pubidesse jm minna. Nüüd sai ta omale toakaaslase ka - Lana, kes on vene maalt, aga temaga ma veel väga palju ühiseid tegevusi teinud ei ole, tal on siin omad sõbrad.
Tuleb välja, et olen lõhnade peale päris tundlik. Ühika "lõhnaga" oli mul kõige raskem leppida. Harjumist vajas siin kõik - katkine tapeet seinal, kollaseks muundunud lagi, nõukogedeaegne mööbel, kahe korteri peale ühine köök ja dušširuum ning kõige enam - padi (esimene raektsioon - Kas see on padi !?!!). Nüüd on see kõik mulle omaks saanud. See oli juba esimese nädala lõpus kui tabasin end ühikat koduks kutsumast. Nüüdseks oleme ka toa dekoreerimiseni jõudnud ja Kandisnky kaledrist kompositsiooni seinale paigutanud.
No comments:
Post a Comment