Mõned vanad uudised:

Kaidi kolis (tegelikult juba paar nädalat tagasi) oma tuppa. Me just ei tülitsenud aga segasime üksteist päris korralikult. Mina püüdsin igast päevast viimast võtta - pidudelt mitte puududa ja koolist mitte puududa; Kaidil oli aga tervisega probleeme ja ta ei saanud korralikult magada ning siis kui mina ka siiberdasin öösiti ringi, (kui ta isegi peole tuli, lahkus ta päris varakult) ja ma ajasin teda öösiti ülesse (upsti) , ei jäänud tal palju uneaega järgi ning lõpuks ta arvas siis, et natuke privaat-tsooni ei tee paha...

Kaidi on nüüd kohe palju toredam, ei vingu nii palju enam, teeb natuke nalja ka ning on hakanud pidudest huvituma... rohkem kui mina! Eile käisime kahekesi ühika köögis kreeklaste peol - ja see oli PIDU! Neid ei olnud niii palju aga lärmi oli kohutavalt, näiteks mul oli väga keeruline ennast kuuldavaks teha. Nad sõid palju ja jõid veeel rohkem. Joomine oli väga kohustuslik seal, keeldumis lihtsalt ei kuuldud, nii me siis alustasimegi veiniga, siis jõime 40vol-ist kreeka alkoholi, siis Jägermeistrit, siis vist õlu ja veel mingit vastiku maitsega kreeka jooki. Tuju oli meil päris lõbus:) Nad mängisid kitarri, laulsid, tantsisid, lõhkusid pudeleid kildudeks ja lõpetasid(nagu ma kuulsin) wc-poti kohal... me lahkusime õnneks varem.

Üksi elada on natuke kurb mõnikord aga mure on palju vähem - teen mis tahan! Ja nüüd mul siis ongi kaks lauada, kaks kappi ja kaks voodit, nad kõik on vabad teenimaks külalisi näiteks Eestist ;)

Nii palju siis sellest. Homme sõidan Prahasse. Sergei tuleb mulle külla umbes 10-ks päevaks...

Parimat!

Reisid

Viin - Käisime seal Kaidiga kahekesi. Istusime kell üks Brnos bussile ja enne kolme olime juba Viinis. Vahepeal oli ka sekeldusi - piiripunktis, kui politsei sisse astus, meenus mulle, et mul ei ole mitte ühtegi dokumenti kaasas va mu isic kaart. No ma siis kurvastasin, vabandasin ja välgutasin silmi ning saingi ainult ome õpilaspiletiga Austriasse. Juheii! Viinis käisime vaaterattal, eksisime parki ja jõe äärde ning lõpuks jõudsime ka kesklinna. Viin on ilus ja seal oli väga kevadine ilm. Tagasi tulime juba kell 9 õhtul, nii et palju jäi veel nägemata. Tahan sinna varsti-kohe tagasi minna või üldse sinna ära kolida...

Olomouc - Tšehhi linnake, kus me käisime üheteistkümnekesi: Mina, Kaidi, 2 Leedukat ja punt prantslasi. Prantslaste iroonitsev huumorisoon on lahe:) Sõitsime sinna rongi kupees - see kogemus oli nii eelmisest sajandist. Linnake ise oli armas ja kevad hõljus õhus. Mõnus päev oli.

Cesky Krumlov - Reisiseltskonnaks sai seekord Kašia poolast ning sommid nagu Topias, Lauri, Juha ja Joona ning Janita. Nad on nii naljakad. Kaidi jäi maha, sest kartis külma ilma, kuna ta on palju haige olnud siin. Reisi algus oli täis sekeldusi: Kašia magas sisse, meie istusime valesse rongi, õnneks saime veast aru enne kui rong sõitma hakkas. Tegime siis kahe tunnise McDonaldsi pausi (kell 7 hommikul!) ja läksime järgmisele rongile. Sõit oli pikk - peaaegu 5 tundi C. Budejovicisse, kus ma ka ringreisi tegima ja pizzat sõime ja siis sealt edasi poole tunniga C. Krumlovisse, iroonia on selles, et buss jäi hiljaks ka pool tundi. Aga kõik see sõit oli seda väärt. Väljas oli juba pime ja lund sadas kui kohale jõudsime; kindlus ja kitsad tänavad nägid selles valguses imeilusad välja aga väljas oli liiga külm , et pikalt ringi jalutada, nii me siis tegima paraja intervalliga peatusi baarides. Ööbisime hostelis (minu täitsa esimene kord) seitsmeses toas. Järgmisel päeval tegime siis sama ringi linna peal, aga kõik oli muutunud. Sommid ütlesid, et see meenutas Tallinna vanalinna - tore. C. Krumlov on üks romantilisemaid linnu, kus olnud olen. Super ilus! Tagasi hakkasime tulema kella kolme aeg ja Brnosse jõudsime kell kümme. Sinna ma soovitan kõigile minna!

Kool

Esimene nädal - intensiivne Tšehhi keele kursis. Õppisime ütleme tere - headaega ja mängisime palju mänge. Tuleb välja, et rongi mängides jäävad tšehhi keelsed suunad kõige paremini meelde:)

Teine ja kolmas nädal - vaikus. Kõige esimeses loengus öeldi üldiselt: "Don´t do stupid things" ja saime hakata oma õppekava koostama (minu täitsa esimene kord selle kohta ise midagi otsustada - juheii). Esimstel nädalatel tiksusime siis vaikselt. Ühikast meie teduskonda sõitmiseks kulub umbes 40 minutit ja nii me siis sõitsimegi nelikümmend minutit hommikul vara pärast magamata ööd kooli loengusse, kus õppejõud taetas, et otsustame ära, mis ajal tund olema hakkab ja viie minuti pärast olime tagasi trammi peal ja sõitsime tagasi ühika poole, kui meil just polnud vaja viis tundi oodata, et järgmisesse sarnasesse loengusse minna. Polnudki ammu nii olnud, et pole vaja midagi valmis saada ja kuhugi minna - standing still, tore

Ja nüüd siis - kool on tuurid sisse saanud. Vabu päevi on ikkagi parasjagu (laupäevast kuni kolmapäevani :) aga samas on ka projekte, mille kallal töötada. Minu kursuse projektiks sai Gümnaasiumi projekteerimine Barcelonasse, nii et krunti olen näinud ainult Google mapist, aga tore on et grupis on ainult 6 Erasmuse tudengit ja juhendamine on individuaalne. Mulle meeldib veel esmaspäevane vabatahtlik joonitamise ateljee, kus saame päris elavaid kujusid maha visandada. Arvuti tunnis on põhiline õpetaja naer peale iga lauset - hahahaaa; tegelikult oskab ta nalja ka visata. Kummaline tund on veel renoveerimine, kus õppejõud eelistab rääkida meiega prantsuse keeles; ja õhus on küsimus, mille krd pärast me vaatasime esimese tunnis kaks korda ühtesama filmi siidiussidest !?

Ühikas

Elan teisel korrusel, pika, tuhande uksega koridori lõpus, mis tähendab vähem naabreid ja kisa. Ülemise korteri prantslaste eluga oleme ikkagi päris häsi kursis, kuna kuulda on kõike väga hästi, eriti kui kell on juba saamas kaks, ärkama peab kell kuus hommikul ja neil ei ole veel magama minekut plaanis... Kõrval toas elab leedu tüdruk Milda, kes õpib selliseks inseneriks, kes projekteerib ventilatsiooni, kütet jms majadele, mida mina välja mõtlema hakkan. Ta on tore tüdruk, saame temaga hästi läbi. Kõige parem on see, et tema ikka üldjuhul viitsib pidudele/jalutama/pubidesse jm minna. Nüüd sai ta omale toakaaslase ka - Lana, kes on vene maalt, aga temaga ma veel väga palju ühiseid tegevusi teinud ei ole, tal on siin omad sõbrad.

Tuleb välja, et olen lõhnade peale päris tundlik. Ühika "lõhnaga" oli mul kõige raskem leppida. Harjumist vajas siin kõik - katkine tapeet seinal, kollaseks muundunud lagi, nõukogedeaegne mööbel, kahe korteri peale ühine köök ja dušširuum ning kõige enam - padi (esimene raektsioon - Kas see on padi !?!!). Nüüd on see kõik mulle omaks saanud. See oli juba esimese nädala lõpus kui tabasin end ühikat koduks kutsumast. Nüüdseks oleme ka toa dekoreerimiseni jõudnud ja Kandisnky kaledrist kompositsiooni seinale paigutanud.